Kui inimene on haigeks jäänud ja hakkab siis rabelema ning infot otsima

Immuunsüsteem2

Teadmiste omandamiseks motivatsiooni omada on väärt nähtus. Hullem varaint, kui inimene on haigeks jäänud ja hakkab siis rabelema ning infot otsima. Targem oleks teha varem plaane, mida oma elus muuta, kuidas hoiduda haigustest. Olen seda oma elus palju kohanud, et teadlik inimene käitub situatsioonis hoopis teisiti, kui mitteteadlik. Suhtlen paljude inimestega ja mulle meeldib, kui näen, et inimene on teadmisi kogunud ja oskab enda ja oma lähedaste tervist juhtida õigele teele. Kui tekivad situatsioonid, mis nõuavad erilist lähenemist ja vastutust lähedaste eest, siis on inimene unikaalne olend – ta on võimeline sõna otseses mõttes meelde tuletama isegi seda, mida ta justkui ei teadnudki. Ta võis seda kogemata kuulda, põgusalt näha mõnda artiklit, kuid õigel hetkel see meenub. Mõistlikum on sellise ekstreemsuse peale mitte loota ja teadmisi koguda rahulikult ja varakult. Õpime terve elu jooksul pidevalt midagi uut. Väga palju õpime huvi ja meeldimise pärast: kes õpib õmblema, kes kõhutantsu, kes juriidikat, kes uurib druiidide horoskoopi või maiade kalendri saladusi. Maailmas on palju huvitavat, mida omandada või olemasolevat täiustada. Infot on lõputult. Samas ei oma inimene aimu sellest, mis toimub tema sees, mis on immuunsus, või on tal omamoodi arusaamad. Sellepärast mulle meeldib, kui inimesed korrigeerivad oma arusaamu ja hakkavad huvituma endast kui elusolendist. See on tegelikult väga põnev. Kõik muu siin maailmas on tegelikult teisejärguline.

Kujutlege meie lapsi ja kooli õppeprogramme. Nad õpivad näiteks, sisepõlemismootori ehitust ja tööprinsiipe. Väliskirjandust. Muidugi on seda kõike vaja silmaringi laiendamise seisukohalt, kuid kas on ikka väga oluline teada 13-aastaselt, miks Anna Karenina viskus rongi alla? Tunda kaasa “Sõja ja Rahu” kangelastele? Oleme need emotsioonid endast läbi lasknud, raamatukangelaste õnnele ja valudele kaasa elanud. Paraku ei omandata teadmisi, kuidas inimene peaks lapsest alates toituma. Ei õpita, miks on liikumine oluline ja kuidas peaks liikuma. Meie kooliprogrammides pakutav liikumine suisa hävitab noori organisme! Ei omandata algteadmisi psühholoogiast, mis on eluliselt oluline. Ei õpita suhtlemist. Näiteks, lapse ja lapsevanema omavahelist suhtlemist. Võibolla mõningates erikoolides on muudetud programmid ja õpetatakse ka olulisi asju. Olen kuulnud. Ent tavakoolis on oluline omandada teadmisi algebrast, füüsikast jne. Saage aru – see kõik on teisejärguline!

Teadmisteta, kuidas õigesti toituda ja liikuda, millised on halvad harjumused, kuidas kaitsta end ökoloogia eest, ei saa me kahjuks tervena üles kasvada. Kui laps õpiks bioloogiat toiduks vajalike taimede baasil: millised on kasulikud ja millised mitte, kus need taimed saavad kasvada ja kuidas neid taimi enda tarbeks kasvatada.

Mida meie keemiatundides õpetatakse? Abstraktseid aineid, nende sulamistemperatuuri ja aatomi struktuuri. Lahendatakse võrrandeid. Aga kui õpetataks mikroelemente vastavalt sellele, mis meie sees eksisteerivad ning millised reaktsioonid meis toimuvad? Õpetaja võiks edastada mitte kuivi andmeid, mis mineraal see on ja millega teda kokku sulatatakse, vaid seda, milliste fermentide ja hormoonide koostisse ta kuulub. Kui tugev antioksüdant ta on. Millist kasu ta meie kehale annab. Mida põhjustab tema puudus. Sellisel juhul oleks õppimine väga mõistlik tegevus ja meil tekkiks iseendast hoopis teistsugune ettekujutus.

Füüsikatunnis võiks rääkida elektrivoolust meie sees – meie energeetikat, bioenergeetikast. Õppimisel oleks palju sügavam tähendus. Kahjuks enamus, mida õpime, kas koolis või väljaspool kooli, ei aita meil enda tervise eest hoolitseda ega eluiga pikendada. Teaduste kandidaati, filosoofia professorit või ülikooli mehaanikaprofessorit ei aita teadmised, mis nad on omandanud. Need mehed ei tea toitumisest kahjuks üldse midagi. Vähe sellest – süüvides oma teadusesse unustavad nad päevadeviisi süüa. Järelikult, kõige tähtsamat teadust – teadust iseenda kohta – ei valda me üldse…. Kui ei tea meie, siis ei oska õpetada ka oma lastele. See on üks oluline põhjus, miks meie eluiga on tunduvalt lühem, kui olla võiks. Ent on teadlikke inimesi, kes elavad praktiliselt haigusteta ja väga kaua.

Olen mõelnud, et peaks kirjutama raamatut, mida tuleks inimesel teha ja kuidas toituda, et elada pikk õnnelik haigusteta elu. Selliseid raamatuid on juba palju kirjutatud ja meetodeid on sadu, aga kahjuks pooled neist ei tööta. Sellepärast peaks enne kirjutama hakkamist välja selgitama, mis töötab ja mis mitte. On väga oluline, et inimene, kellel ei ole aega katse-eksitusmeetodil endale sobivat otsida, aega ei raiskaks. Peab olema kindel meetod, millega saavutatakse tulemus.

Väga oluline on hoolitseda laste immuunsuse eest. Kui praegu teilt küsida, kuidas seda teha, siis te ilmselt räägiks mulle hoopis midagi muud, kui ma kuulda tahan. Teil on sellest oma arusaam, mille olete loonud kuuldu, nähtu ja kogetu põhjal. Tegelikult on immuunsus vapustav asi! Kui ma hakkaks seda teile lahti seletama nii, nagu teen seda loengutes üliõpilastele ja arstidele, siis oleks see väga pikk ja igav loeng. Mis on immuunsuse liigid, klassifikatsioon, spetsiifiline ja mittespetsiifiline, kaasasündinud ja omandatud, süsteemid, immunglobuliinid jne. Ühesõnaga sellised andmed, mida teil elus kunagi vaja ei lähe. Aga seda, mida immuunsusega peale hakata, te ikka aru ei saa…

Näiteks teil jäi laps haigeks ja hakkas sageli põdema. Varem oli terve laps ja nüüd äkki põdurake. Intiutiivselt hakkate mõtlema, et midagi on immuunsusega lahti: kas on nõrk või loobus üldse töötamast…. Arvate, et oleks vaja minna lastearstilt nõu küsima. Räägite loo ära ja arst arvab…. et lapse immuunsus on nõrgenenud!?! küsite, mida peaks nüüd tegema? Pediaater soovitab minna immunoloogi juurde.

Immunoloog on väga spetsialiseerunud arst, kes ei võta üldse kõiki vastu ja tema juurde on kindlasti väga pikk järjekord. Selliseid spetsialiste leidub vaid suuremates linnades. Lõpuks vastuvõtule saades räägite taas oma loo. Kurdate nõrgenenud immuunsuse üle, sest laps on tihti haige. Vastava hariduseta inimenegi oskab teile öelda: kui laps on tihti hige, siis on tal nõrk immuunsus. Arst on sellega nõus ja soovitab teha uuringuid. Määrab hulga analüüse, saab vastused, analüüsib neid ja konstateerib: “Teie lapsel on nõrk immuunsus!” Te vastate, et jah, ma tean ja sellepärast siia tulimegi. ET MIDA ME NÜÜD TEGEMA PEAME???

Kas siin on neid inimesi, kes sellise kadalipu läbinud? Mida teile arst soovitas? (Tõlk: Vastused saalist: kasutada vitamiine, kalamaksaõli, karastada, värsket õhku, puhkust, sooja mere äärde jpt.)

Paistab, et mõni on päris targa arsti juurde sattunud! Ah et nõrka immuunsust kästi karastada ja treenida? Lapsele puhkust võimaldada? Nad niigi liialt puhkavad! Kui lapsega mere äärde lähete, võib seoses kliimavahetuse või päikesega hoopis herpes välja lüüa.

Kas olete proovinud teha kõike, mida arstid soovitavad? Kas töötab? Mõned kindlasti mingi tulemuse said. Tegelikult ütles arst kõik justkui õigesti. Veel parem oleks, kui te täidaks neid soovitusi enne, kui immunsus langeb. Väga oluline on. KUI PALJU neid nõuandeid täidetakse. Paljud loobuvad ja otsustavad antibiootikumide kasuks. Ikka tarbite köhavastaseid preparaate. Ikka püüate Paracetamol’i abil palavikku alandada. Seega, jätkake sellega, mida olete alati teinud, kui laps haigestus. Kui laps haigestus 15.-ndat korda, siis hakkate 15.-ndat korda tema immuunsust hävitama. Kui aga satute arstile kurtma, siis tema soovitab oma vana repertuaari. Saate aru? Tekib nõiaring: mida tihedamini laps haigestub, seda tihedamini tema immuunsust hävitate. Mida rohkem ravite, seda sagedamini jääb laps haigeks. Sellest nõiaringist õnnestub lapsel vahel ise välja rabeleda, kui ta saab vanemaks või toimub tema elus mingi kardinaalne muutus.

Sellepärast ei saa ma nimetada mingeid tõhusaid immuunsuse parandajaid, sest neid lihtsalt ei ole olemas! Kõik panacead (Tõlk. utoopiline kõiki haigusi raviv imerohi), mida arstiteadus on leiutanud, alates interferoonist ja lõpetades ravi-seentega – on kõik tinglikud.

Püüame täna selgusele jõuda, mis immuunsus siis ikkagi on. Püüame aru saada, mida peame tegema, et mitte haigestuda. Me ei pea ravimise ja taastumise üle juurdlema, vaid profülaktikast aru saama. Peame seadma endale ülesandeks, et haigus, mida viimati põdesime, jääb viimaseks. Tegelikult meid ei huvita, milline immuunsus on, vaid tahame et meie laps oleks terve. Eesmärgiks on, et kui teised lapsed lasteaias on haiged, siis meie laps on terve. Hakkame järgima eluviisi, mis aitab meie immuunsüsteemil oma tööd edukalt teha.

Mis ikkagi on immuunsus? Tõlkes tähendab see kaitset. Meie kehas on midagi täiesti hingestatut…. Immuunsus on nimisõna, mis grammatiliselt peaks vastama millisele küsisõnale? MIS!!! palun tähelepanu – nüüd peate midagi väga olulist endale teadvustama! Seni, kuni sõna immuunsus vastab teie jaoks küsimusele MIS – ei hakka teil õiget kaitset olema. Tegelikult on immuunsus KES! Ta on täiesti elu ja teadlik! Peate immuunsuse oma teadvuses “elustama” sedavõrd, et ta oleks teie jaoks KES. Kas on kedagi, kes ei saanud aru?

Immuunsus on ELUS RAKK – leukotsüüt ehk valgelible. Elusad olendid teadagi tahavad süüa. Immuusnsust, mis ei ole rakuline, ei ole olemas.

Jätkub…

Raamatust “Kesknärvisüsteem. Immunsüsteem. Olga Butakova loengute põhjal”.
Raamatut saab minu käest ka osta. Tallinnas. 12 eurot. Saadan postiga ka. agnes.kallit@gmail.com. Agnes.
Ja ka teist raamatut saab osta. “Tervise Saladused. Olga Butakova loengute põhjal”. 10 eurot.
Kolmas raamat “Diabeet. Kõrge vererõhk. olga Butakova loengute põhjal”. 5 eurot.
Kokku kolm raamatut koos pakiautomaati saatmisega 27 eurot, Tallinnas 24 eurot.

Olete CORAL CLUB sõltumatu turustaja Agnes Kallit blogis. Soovitan koralliklubi tooteid, juhatan tervise tagasisaamise kavva. See on lihtne. Alusta koralliveest ja keha puhastamisest, toitmisest, ja jätka sellega. Küsi oma isiklikult soovitajalt agnes.kallit@gmail.com.